Draakonitar

  Aastatuhandeid on Kesk-Ameerikat asustanud maiade keelkonda kuuluvad hõimud. Arvatakse, et maiade algkodu on Guatemala mägedes,ning 3500 aastat tagasi seal liikunud inimesi võime juba maiadeks nimetada. Tuntuim neist, Jukatanil paiknenud maiade sugu, andis nime kogu Maiade rahvale.
Maiade ajaloo keerulisest periodiseeringust ja valitsejate struktuurist ning suguvõsadest huvitab tänapäevast turisti eelkõige nn klassikaline aeg (aastad 250-900), mis on jätnud meile suurema osa imetlusväärseid ehitisi ja kunstiteoseid (eriti keraamikat).
Maia kultuuris pole olnud ühte ja ainuvalitsevat keskust. Iga ajastu on erinev, iga linnriik on oma valitsejate, preestrite ja ehituskunstnike nägu.
Väga kõrgelt olid arenenud astronoomia ja matemaatika, kuhu maiad tõid nulli mõiste.Nad arvutasid täpsemalt, kui meie seda oma IBM-iga teha suudame.jälgisid imetabaselt Päikese ja Hommikutähe teekonda taevas, luues 365-päevase kalendri Säilinud on ka neli raamatut maiade tarkusi-ennustamisi (astronoomia, kliima, põllumajandus, meditsiin jms)
„Popol Vuh“ eesti keeles Ilmamaa kirjastuselt 1999) ja maiade legendaarne pallimäng – „elu ja surma mäng“(Meelelahutuseks, aga võib-olla ka mingitel kultuslikel eesmärkidel mängisid maiad tänapäeva jalgpallile sarnanevat mängu. Üsna võitluslikku mängu mängiti kiviväljakul, kus vastamisi oli kaks meeskonda. Kuna maiade hulgas oli inimeste ohverdamine üsna levinud, lõppes mäng mõnikord kaotajatele väga kurvalt. Lisaks mängu kaotajate rituaalsele tapmisele ohverdati inimesi loomulikult jumalatele ja veel suurte valitsejate matustel.
Teadaolevalt oli mäng väga populaarne ning lisaks lihtinimestele jälgisid seda huviga ka kuninglikud külalised. Muide, juba siis vedasid pealtvaatajad kihla mängu tulemuse peale) – räägivad meile sellest, kuidas surm toidab uut elu.
Kõike seda uskumuste ja traditsiooni kirjut kogumit nimetavad maiad costumbre’ks. Ning costumbre olulisimaks alustalaks on olnud vendlus, samas elu ja surma piiri hägustamine. Ehk ongi see põhjuseks, et maiad üldse veel olemas on.
 
http://members.aol.com/TeacherNet/Maya.html
  www.artemaya.com
www.mayaparadise.com

olumbus randus koos kambajõmmidega Kuuba põhjarannikul 2. novembril 1492. Metslastega “kin ke” vahetades ei saanud hispaanlased oma kir ju de kaltsude ja peeglikildude vastu aga üldsegi mitte kulda, vürtse, vääriskive, vand lit ega mürri, vaid põlevaid leherulle, mida need ninna toppisid, korraldades suitsu sisse hingates veidraid rituaale ja loitsides “tsikar”, “tsikar”. Chiapase piiskop De las Casas, Columbuse aruande kirjastaja, lisas:     “Ma tunnen hispaanlasi, kes seda pruuki jäljendavad, ja kui ma neid metsiku kombe pärast noomin, ütlevad nad, et nende võimuses ei ole seda maha jätta. Ehkki nad olid sellest veidrast tavast hämmingus, said nad ise seda proovides seesugust mõnu, et hakkasid metsikut eeskuju ahvima.”     Milles mõnu täpselt seisnes, meile ei öelda. Tubaka suitsetamine levis armurohuna algul õukondades, siis lihtrahva hulgas. Prantsuse saadik Portugalis, Jean Nico, leevendas Catherine de Medici migreenihoogusid talle tubakatolmu nuusutada andes, 17. saj arst Thomas Bartholin soovitas tubakaleotist ja tubakasuitsu klistiirina kõhukinnisuse vastu, 18. saj tarvitas prantslane Buc’hoz tubakasuitsu tupesise selt hüsteeria raviks. Meistrid leiutasid teravmeelseid instrumente suitsu kogumiseks ja eri kehaavadesse pumpamiseks. Oo meditsiin... Põhiliselt tarvitati nuusk- ja piibutubakat aga siiski uimastina.     Tänapäeval on suitsetamine muutunud ülemaailmseks pandeemiaks, mida turumajanduslikel kaalutlustel narkomaaniate kilda ei klassifitseerita. Ehkki tubaka kahjulikkus tervisele on hästi teada, ületab tubakatootmise kasv juba pikemat aega inimkonna kasvutempo. Indiaanlastelt kingitusena saadud tubakas on osutunud tõhusalt toimivaks needuseks.     Terence McKenna (Food of the Gods, 1992) juhib tähelepanu veel ühele selle “kingituse” markantsele aspektile. Tubakat on nimelt kahte liiki, Nicotiana rustica ja Nicotiana tabacum. Maiade püha šamanistlik taim Nicotiana rustica on kangem, keemiliselt komplekssem ja nõrgalt hallutsinogeense väega. Sellest taimest ei tea me suurt midagi, sest meid on aastasadu kostitatud teisega.     Nicotiana tabacum sisaldab toimeaineid vähem, aga tekitab efektiivsemat sõltuvust. Indiaanlased ise seda ei suitsetanud, aga andsid lahkelt kutsumata külalistele. Tänapäeva sigarettidest osatakse välja filt reerida peaaegu kõik ained peale tõbesid ja sõltuvust tekitavate aspektide. Oma toimelt on Nicotiana tabacum tüüpiline uimasti. Ta ei tekita meeleselgust ega ava suitsetajale teistmoodi reaalsust, vaid käivitab lihtsa füsioloogilise pöörise, mis on alguses üsna nauditav, ent aastatega kulub elamus olematuks. Enamik staažikatest suitsetaja test, kellega olen muljeid vahe tanud, ei näe suitsetamises mitte mõnu-, vaid sundtegevust.     Valgete genotsiid indiaanlaste hulgas vääris kindlasti sellist ränka karistust. Tundub tõenäoline, et indiaani pühamees, kes oli seatud valgete kultuuri hukkamista litust läbi viima, pannes talle kopsu viitsütikuga pommi, kinkis sissetungijaile mee lega vale lille. Oleme ära tehtud, kaetatud, nõiutud, lummatud ja lämbume lõpuks oma konide kuhja alla. Võiksime arvata, et meile anti vabalt valida, aga sissetungija krabas ise valesti, õigemini, valis turumajandus- ja tarbimisloogika.     Kas meelega või kogemata vale taime kasutusjuhendit ei taibanud keegi küsida. Nüüd me ei teagi, kuidas teda manustada, et tekiks grupisisene eufooria ja kokkukuuluvuse tunne, mis leidis ilmselt aset rahu pii pu suitsetades. Mingisugune rada teispoolsusesse ju sealtkaudu käis, muidu poleks põlisrahvad teda rituaalselt tarvitanud.     Võibolla ei ole viga üksnes manustami ses, vaid meis endis? Äkki on “kultuurse inimese” meelelaadis üks vajalik kruvi puudu? Vaim ei avane ja siis ei jäägi üle muud kui kilekott peas Jimi hingata ja kaifi püüda.     Laplased said taimest paremini aru. Juba siis, kui Nico võrgutas de Medicit, hakkasid nad oma šamaanidele tubakat hauda kaasa panema. Nemad valisid õige taime, nicotiana rustica, mis boreaalses klii mas kannab vilja nimega mahorka. Seega pidid Euroopas käibima algul mõlemad taimed paralleelselt. Nii laplased kui ka han did suitsetavad tänapäevani mahorkat, samas kui “kultuurrahvad” kimavad nicotiana tabacum’i teisendeid küll Marlboro, küll Belomori nime all.     Ühest etnograafilisest pildialbumist leid sin foto, kuidas valge mees maksab puna nahkadele kätte. 18. sajandil hakati in diaanlaste jaoks tootma piip-tomahooke, väikesi õõnsa varrega sõjakirveid, mille silmas oli piibukaha. Kui mõtleme hetkeks rahupiibu rituaalse olemuse peale, siis näeme, et piip-tomahooki on sisse kodeeritud alatu õelus. Aga valgetele suitsetajatele see vastunõidus leevendust ei toonud.     Suitsetamise viise ja tavasid on sama palju kui ettekäändeid suitsetamiseks. Mõ ned kleebivad kehale nikotiiniplaastreid, et metsikust pruugist vabaneda. Asjata. Suitsetamist maha jätta pole nii kerge, kui paistab. Igaüks, kes proovinud on, teab. Mingit abi võib olla ehk sõnumisest – loitsu abil see kingitus ju meile peale pandi. Saatkem ta siis tagasi sinna, kust ta pärit. Kui ei õnnestu, tuleb küsida Sellelt, kes end vahel ka Ekspressis reklaamib, lubades vabastada kurjast silmast ja kurjast saatu sest. Kas Tema teab, kes meile suitsetamisneeduse selga laulis?

»2:04 PM    »Write comment    

Posted by: Draakonitar
Modified on May 16, 2005 at 3:27 PM